Kasiinosõltlased jäävad külma kätte

Seekordne “Üks uudis” uurib Eestis õitsva veebikasiinode äri halbu tagajärgi. Räägime hasartmängusõltuvusest, mis võib alata juba väga noores eas. 

Kuidas satuvad kümneaastased panustama? 

Kas aktiivne noorsootöö juht saab olla samal ajal kasiinofirma pukis?

Miks närutab riik uuringute ja abi andmisega?

Sarja eelmistes osades rääkisime varju hoidvatest kasiinojuhtidest ja küsitavatest reklaamitrikkidest.

Euroopa tipus

Eestis saab iga mängija, kes tunneb, et asi väljub kontrolli alt, kehtestada endale maksuametis mängukeelu. See tähendab, et ametlike kasiinode füüsilised ja virtuaalsed mängusaalid on neile suletud. Keelu aega saab ise valida; see kehtib kuus kuud kuni kolm aastat.

Kümne aastaga on seda võimalust kasutavate inimeste arv pea kolmekordistunud:

Need, kes end ise juba piiravad, on tõenäoliselt suures jamas. Samas on põhjust arvata, et paljud sõltlased või probleemsed mängijad ei sea endale mängukeeldu.

Kahjuks ei ole Eestis eriti värskeid uuringuid hasartmänge mängivate inimeste arvu ja nende harjumuste kohta. See on üldse omaette probleem, millest räägime varsti lähemalt. Viimatise, 2023. aastal tehtud uuringu järgi kuulub Eestis hasartmängusõltuvuse riskirühma 112 000 inimest ehk iga kümnes inimene. Nii kõrge pole see näitaja kunagi olnud.

Paljud sõltlased või probleemsed mängijad ei sea endale mängukeeldu.

Aga mida tähendab keeruline sõna “riskirühm"?

See ei tähenda ainult seda, et inimene mängib korteri maha ja siis läheb teise samba kallale. Siia kuuluvad lisaks mängijad, kel on tekkinud mõningad probleemid, näiteks: 

• nad peavad adrenaliinilaksu saamiseks panustama aina suuremate summadega;
• nad kaotavad, aga lähevad järgmisel päeval uuesti mängima, et raha tagasi võita;
• nad on tundnud, et hasartmängud tekitavad neile stressi ja ärevust.

“Me oleme selle näitajaga Euroopas esikohal,” ütleb Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse (HNK) juht Silver Sternfeldt. 

Linna odavaim õlu

Hiljuti šokeeris Eesti avalikkust uudis, et FBI pidas kinni korvpallur Kerr Kriisa. Hilisematest kajastustest selgus, et vanusepiirangust hoolimata tegi Kriisa juba 15-aastaselt spordiennustusportaalis panuseid ja tõusis peagi ühe kasiino kuldklientide nimekirja.

Ka Delfi ajakirjanik Aleksander Algo kirjutas aastaid tagasi avameelselt, kuidas ta alustas panustamisega telefonis juba alaealisena. “Kodust, bussist, klassiruumist, kust tahes – turvarõngastest läbi hüppamine oli käkitegu, eriti välismaistel saitidel,” ütleb ta.

Eespool viidatud uuringust selgub, et ligi pooled Eesti 15–20-aastastest noortest on mänginud mõnd hasartmängu. Peamiselt panustavad nad veebikasiinodes. Tähelepanu väärib, et neist omakorda ligi 40 protsenti on sõltlased või probleemsed mängijad. Nende osakaal on aastatega ainult tõusnud. See teeb ligikaudu 15 000 noort inimest.

Ehkki probleem on noorte hulgas suurem, teavad nad abivõimalustest, näiteks mängukeelust, tunduvalt vähem kui vanemad. Selle üle, kui suur osa mängupiirangu seadnud 21 000 inimesest on noored, maksuamet millegipärast arvestust ei pea.

“Panustasin kodust, bussist, klassiruumist, kust tahes – turvarõngastest läbi hüppamine oli käkitegu, eriti välismaistel saitidel."

Üks koht, mille kaudu noored hasartmängudeni jõuavad, on videostriimingu platvormid. Mõjuisikud teevad seal otseülekandeid ja suhtlevad vaatajatega. Nad võivad mängida GTA-d, musitseerida või… teha veebikasiinos panuseid. Ehkki tuntuim platvorm Twitch on hasartmängud keelanud, võib neid teises suures kanalis Kick endiselt mängida. 

Sternfeldti sõnul pole sugugi ebatavaline, et striimerid panustavad sponsorkontodega, mis jätab vaatajale eksliku mulje, nagu oleks võiduvõimalus suurem. “Hasartmängud jõuavad noorteni keskkonnas, mida nad algselt tajuvad lihtsalt videomängude ja meelelahutusena. Nii toimub hasartmängude normaliseerimine,” ütleb ta, lisades, et maailmas on hasartmänguhäiret diagnoositud isegi juba seitsmeaastastel lastel.

Ka üks lapsevanem kirjutas Levilale, et tema 18-aastane poeg käib sõpradega Olybeti vanalinna spordibaaris, sest seal on neljapäeviti “linna odavaim õlu”. Noored vaatavad siis jalgpalli ja joovad kolmeeurost õlut. Kas ka selline asi ei normaliseeri kasiinosid noorte seas? 

Noorsootöötaja kasiinoäris

Noorte sõltuvust uurides jõudsin ühe ootamatu avastuseni. 

Edgar Schlümmer on aktiivne ja lugupeetud noortevaldkonna ekspert, hetkel Eesti Noorsootöötajate Kogu (ENK) juht. Aga samal ajal tüürib ta ka tuntud veebikasiinot Vivatbet. 

Ehk meil on inimene, kes ühelt poolt justkui võitleb noorte huvide ja heaolu eest, aga teiselt poolt töötab juhtival kohal hasartmänguäris, mis tekitab noortele üha tõsisemaid probleeme.

Kas see ei tundu kuidagi… khm… eetiliselt küsitav?

Schlümmer võitleb samal ajal noorte huvide eest ja juhib kasiinot.

Schlümmer ise siin midagi imelikku ei näe. Ta ütleb, et hoiab töö Vivatbetis ja vabatahtliku tegevuse ENK-s omavahel lahus. Kogus olevat tema sõnul põhimõte, et juhtidel võib olla ka muid tööalaseid rolle ja see ei tähenda automaatselt huvide konflikti. Iga olukorda hinnatakse eraldiseisvalt. “Minu jaoks on siin piir väga lihtne: noorsootöö ei ole ega tohi olla kanal hasartmänguettevõtte turundamiseks,” vastab Schlümmer kirjalikus vastuses. 

Igapäevaselt kasiinosõltlasi aitavat Silver Sternfeldti see jutt eriti ei veena. ENK koondab, nagu nimigi ütleb, noorsootöötajaid ja teisi noortevaldkonna inimesi, seisab nende huvide eest. Kujutame ette olukorda, kus noorsootöötaja pöördub ENK poole küsimusega, kuidas aidata mängusõltuvuses noori. Probleemi ulatust arvestades on see tõenäoline.

“Kas ta tajub katusorganisatsiooni sõltumatu ja neutraalsena, kui selle kõrgeim juht töötab samal ajal kasiinoettevõttes? Kas ta tahab või julgeb abi küsida?” arutleb Sternfeldt. 

Schlümmer ei soovinud hüpoteetilist olukorda kommenteerida.

Küll aga kõmistab ta korduvalt, et ei pea õigeks ei hasartmängude turundamist alaealistele ega ka reklaami sihtimist noortele. Samas vaatavad Vivatbeti Instagrami kontolt vastu mitmed kasiinoreklaamid, kus noored inimesed küsitlevad noori inimesi. 

Kui see pole noortele kasiinode turundamine, siis mis üldse on? 

See pole muidugi kaugeltki mitte ainult Vivatbeti eripära. Eelmises loos rääkisin põhjalikumalt kasiinofirmade reklaamidest, milles osaleb märkimisväärne hulk noori mõjuisikuid.

Viimasel ajal on vähemalt sotsiaalmeedias jõuliselt pildile trüginud selline kasiino nagu Betmaster. Nende ambassador on näiteks Andrei Zevakin. Betmaster teeb lausa üleskutseid, milles kutsub vähemalt 18-aastaseid influencer’eid neile raha eest sisu tootma.

See tekitab küsimusi, sest kasiinod, nende hulgas veebikasiinod, on Eestis lubatud alates 21. eluaastast. Kuidas saab 18-aastane reklaamida midagi, mis pole talle veel kolm aastat lubatud? Me ju ei kujuta ju hästi ette, et alkoholitootja kutsuks üles 15-aastaseid noori neile lõbusaid õllereklaame tegema!?

Kas alkoholitootja kutsuks üles 15-aastaseid noori lõbusaid õllereklaame tegema!?

Üks selgitus võib olla see, et spordiennustus on Eestis lubatud alates 18. eluaastast ja kasiinofirmad saavad alati öelda, et jutt käib hoopis spordist. Enamik hasartmängufirmadest pakub samal ajal nii õnnemänge kui ka spordiennustust.

Betmaster ise kuulub aga Maltal registreeritud firmale BM Baltics Ltd. Nagu kasiinode puhul tavaline, puuduvad ka kodulehel igasugused kontaktid. Ehk me ei tea, kes nende Eesti tegevust juhib. 

Kasiino ühiskondlik kahju

Niisiis, Eesti hasartmängusõltlaste arv on Euroopa tipus. Noortega on jama. Viimased saadaolevad andmed ja ekspertide hinnangud lubavad öelda, et seis läheb hullemaks.

Kuigi hasartmängumaksu tilgub tänavu vaevalisemalt, on seda viimastel aastatel siiski suure mühinaga eelarvesse voolanud. Lihtne loogika justkui ütleb, et kui tulud suurenevad, võiks panna rohkem raha ka uuringutesse ja negatiivsete tagajärgede riisumisse. 

Mida teeb aga riik?

Alates 2010. aastast on riik tellinud regulaarselt uuringuid, mis annavad ülevaate hasartmängude levikust Eestis. Aga, nagu öeldud, viimane uuring ilmus juba kolm aastat tagasi. Pärast seda pole sotsiaalministeerium HNK-lt neid enam tellinud. 

“Miks seda ei tehta, on raske öelda. Vajadus uute andmete järele on tungiv,” ütleb Sternfeldt.

Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonna nõunik Kristiin Mikko ütleb, et kuna uuringud on kallid ja võtavad aega, otsustasid nad need liita. Sedapuhku Tervise Arengu Instituudi (TAI) täiskasvanute tervisekäitumise uuringuga, mis ilmub 2027. aasta kevadel.

Sternfeldt pole sellest sugugi vaimustuses. “See, mida nad seal hasartmängude kohta küsivad, pole ei mahult ega ka põhjalikkuselt absoluutselt võrreldav meie uuringuga,” ütleb ta.

Kusjuures enam-vähem sama ütleb ka TAI ise. Täiskasvanute tervisekäitumise uuring katab väga paljusid teemasid alates suitsetamisest kuni toitumiseni. Nüüd on ka hasartmängude kohta neli küsimust. TAI epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja Rainer Reile ütleb otse: nii suur rahvastikupõhine uuring ei sobi spetsiifiliste probleemide käsitlemiseks. 

Veel rõhutab Sternfeldt, et me loeme euro täpsusega kokku hasartmängude maksutulu, aga Eesti riik ei ole arvutanud, kui suur on kasiinode tekitatud kulu ühiskonnale tervikuna. Näiteks, kui palju läheb maksma sõltlaste ravi või kuidas mõjub mängimine inimeste tööviljakusele, jne.

Eesti riik ei ole arvutanud, kui suur on kasiinode tekitatud kulu ühiskonnale tervikuna.

Rootsis uuriti seda 2018. aastal ja saadi tulemuseks, et kahjud ületavad kasusid rohkem kui kaks korda. Sama on leitud Austraalias ja veel mitmes riigis.

Keelatud koolitus Eesti Lotole

Veel kriitilisem seis on aga kasiinosõltlaste aitamisega. 

Nimelt seisab Sternfeldt silmitsi murega, et võib-olla tuleb 18 aastat järjepidevalt tegutsenud keskus järgmisel aastal üldse kinni panna. Põhjus on lihtne: nad kaotavad tiimi ülalpidamiseks ja püsikulude katmiseks vajaliku riikliku toetuse. HNK-s töötab täiskohaga kaks inimest. Ülejäänud on osakoormusega psühholoogid, kes pakuvad põhitöö kõrvalt hommikuti või õhtuti vastuvõtte. 

Miks siis riik raha ära võtab?

See on paras bürokraatlik sasipundar, aga ma püüan seda võimalikult lihtsalt harutada.

HNK on saanud viimastel aastatel raha ühest sotsiaalministeeriumi programmist. Sealt saavad toetust ka asutused, mis võitlevad tubaka ja alkoholiga. Sel suvel tuli ministeerium välja aga plaaniga, mis sätib toetuse tingimused niimoodi ümber, et hasartmängusõltlaste nõustamine enam raha ei saa. Riigieelarvega on kitsas, öeldakse seletuskirjas.

Samast potist jagatakse raha ka muuks, näiteks teavitus- ja ennetustööks. Aga sealgi on HNK jaoks sein püsti ees: nad tegi Eesti Lotole koolituse ja esitasid selle eest arve.

“Võimalik huvide konflikt,” põhjendab ministeerium keeldumist.

HNK müüs Eesti Lotole koolituse, mis jätab nad toetusest ilma.

See kõlab esmapilgul loogiliselt. Oleks ju pehmelt öeldes kummaline, kui mõni tubakakahjudega tegelev MTÜ saaks Philip Morriselt raha.

Sternfeldtil on aga põhjendus olemas. Nad müüsid tänavu mais Eesti Lotole koolituse üksnes selleks, et katta riigi nõutav omaosalus: toetuse saamiseks peab üks protsent summast, nende puhul ligi 3500 eurot, tulema enda taskust.

Veelgi enam – tol hetkel polnud toetuse tingimustes ridagi selle kohta, et hasartmängutööstuselt ei tohi raha vastu võtta. See nõue tekkis sinna alles tänavu juulis. Ehk nad jäid justkui tagasiulatuvalt õiguslikku lõksu. 

Sternfeldt toonitab, et nad ei saanud hasartmängutööstuselt raha niisama, vaid andsid Eesti Lotole soovitusi, kuidas mängijaid paremini kaitsta ja sõltlasi aidata. “Me rääkisime lihtsalt sellest, mida me oskame ja teame. Me tegime seda enda arust ülla eesmärgi nimel.”

Sotsiaalministeeriumi nõunik Kristiin Mikko ütleb selle jutu peale, et nad plaanivad tingimused uuesti üle vaadata ja olukord võib muutuda.

Lisaks pakkusid nad HNK-le veel mitut võimalust – sealhulgas Tervisekassa lepingupartneriks hakkamist –, kuidas järgmiseks aastaks raha hankida. Ma ei hakka siin iga toetusprogrammi pulkadeks lahti võtma, aga Sternfeldti sõnul on ta kõigi võimalustega tutvunud ja lõpuks tuvastanud, et nad ei kvalifitseeruks.

Praegu on kasiinosõltlaste abi rahastamine väga projektipõhine: HNK peab igal aastal uue projekti kirjutama ja siis küüsi närides ootama, kas see rahuldatakse. Mikko ütles, et kuna nad said äsja eelarvest raha, hakkab TAI peagi välja töötama “pikaajalist ja jätkusuutliku tugisüsteemi”. Aga kohe järgmisel aastal see tõenäoliselt HNK-d ei aitaks. 

Keeruline on kõrvalt öelda, kas süü on riigil või on HNK ise midagi tegemata jätnud. Tõsiasi on aga, et uueks aastaks raha pole ja kuskilt ka ei paista. Ehk tasuta nõustamine kaob. Tasulised vastuvõtud jätkuvad, aga Sternfeldtil pole siin illusioone: “Paljudel abivajajatel on sageli tõsised rahalised raskused, mistõttu nad lihtsalt ei suuda abi eest maksta.”

“Paljudel abivajajatel on sageli rahalised raskused, mistõttu nad lihtsalt ei suuda abi eest maksta.”

Ainult 40 raviarvet

Aga miks me räägime üldse nii palju ühest väiksest MTÜ-st? Kui inimene ei suuda mänguautomaadist või spordiennustusest eemale hoida ja see pöörab ta elu pea peale, võib ju minna ka riiklikult rahastatud psühhiaatri või psühholoogi juurde. Õige, võibki. 

Kuid kas ta läheb?

Sternfeldt ütleb, et ega eriti ei lähe. Kui inimene pöördub murega riikliku tervishoiusüsteemi poole, peab tavaliselt alustama perearstist, kes suunab ta edasi eriarsti juurde. “See võtab aega. Hasartmängusõltuvuse puhul on aga abi saamise kiirus väga oluline. Kui nad peavad hakkama erinevate asutuste uksi kolistama, võib toimuda tagasilangus."

Lisaks võib tekkida hirm selle ees, et arst paneb neile “patoloogilise hasartmängimise” diagnoosi, mis jõuab nende terviseportaali.

Nii sai Tervisekassa eelmisel aastal kõigest 40 raviarvet, kuhu oli diagnoosiks märgitud hasartmänguhäire. Jah, 40. Võrrelge seda kas või loo alguses välja toodud arvuga, kui paljud on pannud endale mängukeelu. Kusjuures see ei tähenda isegi seda, et abi saajaid oli 40, vaid et abi anti 40 korral – mõni võis vastuvõtul käia ka mitu korda. 

Samas tõdevad nii Tervisekassa kui ka Sternfeldt, et kindlasti on neidki, kes on küll kasiinosõltuvuse küüsis, aga kelle raviarvel on mõni muu diagnoos, olgu selleks ärevushäire, depressioon või unehäire. Kui palju neid on, ei tea keegi. Ka siin on andmetest puudus.

See, mida HNK pakub, on Sternfeldti sõnul “madala lävega abi”. See tähendab, et nõustamisteenus on anonüümne, tasuta ja reeglina saab seda ka kiiresti. Ja seda ei saa mitte ainult sõltlased, vaid ka nende lähedased. Nii on HNK psühholoogide vastuvõtul käinud viimase pooleteise aasta jooksul 350 klienti, kellega on tehtud 1500 vastuvõttu.

40 vs 1500. Mitmekümnekordne vahe.

Mängijad kardavad, et arst paneb neile “patoloogilise hasartmängimise” diagnoosi.

Huvitav on, et HNK kaitseks astus välja ka hasartmängutööstus ise. Estonian Gaming Associationi juhatuse liige ja pikalt kasiinot juhtinud Kaido Ulejev ütleb, et HNK rahast ilma jätmine oleks väga halb otsus, sest neil on olemas inimesed ja oskused, kuidas sõltlasi aidata. “Meie hinnangul ei ole Tervisekassa piisavalt kvalifitseeritud ega finantseeritud, et efektiivselt probleemsete mängijatega ja sõltuvusega tegeleda,” ütleb Ulejev.